Esimene öö möödus kiiresti. Erik rõhutas enne, et ärgu ma liiga kiiresti meditatsioonidega ja harjutustega alustagu, alles siis kui tunne peale tuleb, aga minul oli tunne juba peale esimest und. Olin ju seda pimedust rohkem kui 4 kuud oodanud. Kobamine sai kiirelt selgeks. Ülestõusmisel tekkis küll suur mure, kuna avastasin, et söögipotti ja joogiklaasi ju kuskil ei ole. Arvasin, et Erik jättis need toomata, aga nüüd tean, et olin ise selle ettevalmistusel kahe silma vahele jätnud. Samas, lahendus oli siiski olemas – termose kruusist sai nende päevadeks pudrukauss ja kammi tagumisest laiast otsast lusikas.

Kuna ajataju kadus päris ruttu (ainukene mida suutsin mõõta oli söögikordade arv), siis kõik järgnevad ajalised määrangud on loomulikult hinnangulised.

Esimene suur avastus oligi see, kui silmad hakkasid nö sissepoole vaatama, kuna väliskeskkonnas polnud ühtegi bitti infot. See avastus esialgu kohutas, aga hakkasin seda küllalt ruttu nautima. Milliseid pilte kõike ei näinud – liikuda näiteks rohujuure tasandil, pilt ise täitsa selge ja terav kui HD või siis sõita lihtsalt taevakehade lähedalt mööda.

Teine suur avastus oli see, et kui lihtsalt on võimalik alateadvusega suhelda. Esitad taotluse ja see toimib. Käisin läbi enda tsakraid, tegin elutee ülevaatusi, küsisin erinevaid küsimusi jne. Praktikate tegemine sellises keskkonnas oli väga lihtne. Ruttu kujunes välja rutiin – magamine, harjutused, söömine, meditatsioon. Järjestus aeg-ajalt muutus. Maa energias olles meeldis mulle näiteks pikka aega lihtsalt põrandal lesida.

Üks minu eredamaid kogemusi oli unetasandile langemine nii, et olin sellest teadlik. Ma kogesin seda, kuidas uni tuleb, aga magama ei jäänud vaid avastasin end kiirelt ühes nii-nunnust-armsalt-pehmest-valgest-maailmast, kus inimesed magasid erinevates lohkudes ja nendega toimetasid (aitasid magada) sellised pehmed-valged-karvased-teletupsud. See oli imeline kogemus.

Kindlasti on pimedus heaks lakmuspaberiks, kuidas kõrvalt näha enda mõtlemist (mentaalsust) ja püüda sellega mitte samastuda. Kui kuskil käis mõni krõps, siis mentaalsus kohe tootis mingit nägemust ja hirmu. Näiteks üks hirm, millega lõpuni maadlesin ja ei saanud jagu oli see, et kas ma hiljem välja tulles üldse magama enam jään, kuna pimeduses olles tundus mulle, et ma ei maga enam, olin kogu aeg nö ärkvel.

Helidest. Pimeduse kamber ise oli täitsa isoleeritud nii valguse, kui helide suhtes, kuid siiski need närilised tegid oma hääli. Ükspäev mingi loom näris ülevalt ventilatsiooni toru vaheldumisi pea terve päev (aeg oli ka selline, et loomad otsisid talvekodusid). Tänud siinkohal Ingvar Villidole, kelle õpetuste järgi oli meelte juhtimise harjutusi väga hea teha.

Mingi aeg hakkasin mõtlema juba tõesti, kas ja millal mulle järgi tullakse. Mingil imelikul tunnetustasandil oli ikkagi tajutav see, et kas tegu on päevaga või ööga. Eriti oli kuuvalgust tunda. Proovisin küll käega, et kas see pole äkki üksik valguskiir, kuid ei käe liikumist ma ei näinud, aga tajusin kuu valgust.

Siis juhtus see, et üks hetk oli mingi loom minu pimeduse toa siseruumis. Kui muidu toimusid krõbistamised ruumist väljas, siis tundsin ükshetk, et mingi loom on lae peal. Mentaalsus arvas kohe, et see on hiir või rott. Lootsin, et ta pääseb sealt välja, aga ükshetk kuulsin, et see olevus prantsatas põrandale. Olin siis voodis ja ei osanud midagi teha. Kui tükk aega oli vaikne siis mentaalsus pakkus, et: ''Tore, nüüd on siis üks laip põrandal". Ja järsku hakkas seina ääres toimuma liikumine! No nii, see tekitas olemises ebameeldiva tunde ja kaaludes päris pikalt variante tundsin, et ei saa muidu kui pean küünla põlema panema. Arvasin, et see võib olla päris hirmutav, aga seda valu/hirmu oli päris palju, mis voogas minusse, kui tiku süütasin. Püüdsin seda küll mitte vaadata, aga tikk oli vaja küünlatahku saada ju. Hea, et olin päikeseprillid endale ette pannud. Selgus, et see elukas oli selline keskmist mõõtu konn, aitasin ta pimeduse ruumi uksest välja. Peale seda kuidagi meel ei tahtnud rahuneda ja peale pikka kaalumist otsustasin ikkagi, et mu rutiin on rikutud ja lähen välja. Otsus tehtud, tundsin, kuidas südamerütm oluliselt kiirenes. Tagantjärgi ütleksin, nüüd, et meil on alateadvuses tõesti hulk hirme tundamatu ees. Olles selles hetkes ja avatud sain nendega parema kontakti.
See, mis mind valdas siis kui ma ukse kaane pealt lükkasin, seda on sõnades võimatu kirjeldada. Kui enne oli välismaailma infotulv umbes 1 biti infot päevas, siis nüüd oli see tuhandeid gigabitte sekundis! Ma kohe kükitasin oma 15 minutit, sest nii massiline oli see infotulv ning närvide/nägemismeele (kuu oli taevas)/kuulmismeele (tuul ulus metsas) reaktsioon vajas kohanemist. Kui lõpus liikuma hakkasin võiks küll öelda, et katus sõitis. Jõudsin metsast välja, aga siis sain aru, et mis ma ikka keset ööd ilmun õue peale ja mida ma soovin või teen? Läksin tagasi (pidin küll veidi seiklema, sest eksisin ära, sest mõte ei tööta sel hetkel küllalt hästi). Ma ei tea, kaua ma magasin (minu arust vähemalt päeva), sest ülesse tulles ja uuesti riidesse pannes (arvates, et ööst on saanud päev) ja välja minnes oli jälle öö! Tundub, tõesti et magamine pole aju jaoks mitte selleks, et päeval kogetut süstematiseerida vaid selleks, et teatavaid asju unustada. Nii suur oli olnud see infotulv.
Püüdsin siis mitte magama jääda, et hommiku välja tulla. Arvasin, et tegu on laupäeva hommikuga st samal päeval pidin õhtul välja tulema.
Kõige suuremaks elamuseks saabki nimetada vist seda hetke, kui hommiku välja tulin ja jalutasin kuldsete lehtede sees ning siis üksäkki tõusis päike... Ma jalutasin ja nutsin ning kõrvust hakkas kostma meloodiline viiulikontsert. Ma ei tea tõesti, kust ma seda kuulnud olin, aga jah, kontsert oli täiesti ehe (kui mütsi peast võtsin siis muidu huigas vali tuul). Päike paistis, mina jalutasin ja nutsin. Rõõmust. See oli päris ehtne rõõm.

Tänud siinkohal ka Erikule, kellega ajasime hommikul kamina ääres juttu (kaminatuli oli väga-väga kosutav).

Võiksin öelda, et selline kerge ja kõrvaltvaataja tunne kestis ikka paar päeva siis hakkas endine (meile tuttav) ajusagedus võimust võtma.

Tänud veelkord teile Erikuga sügava ja avardava kogemuse eest. Olen teinud läbi aastate erinevaid praktikaid ja samas ütlen selgelt ja täie veendumusega - minu jaoks oli pimeduse tuba kõikidest neist eelnevatest kõige tugevama mõjuga. Nüüd olen tunnetanud, mida tähendab elada „seest välja", „mitte väljast sisse".
Edu ja tervist! Ei välista üldse, et tulen millalgi veel tagasi. Tagantjärgi tundub, et nn sügavust, kuhu oleksin võinud sukelduda, oli ja on veelgi.