Olen alati arvanud, et minu elus ei ole eriti ette tulnud õnnelikke juhuseid ja kokkusattumisi. Kuid see, et mul ootamatult avanes võimalus minna pimedasse ruumi just sellel hetkel (isegi just sellel konkreetsel nädalal), kui mul seda kõige rohkem vaja oli, on kindlasti üks selline õnnelik juhus.

Kõige rohkem hämmastas mind ilmselt see, kui palju suudab ja jaksab üks inimene mõelda. Iga kord, kui mulle tundus, et nüüd olen ma küll kõik ära mõelnud, läksin täiesti väsinuna magama. Ärgates esimese asjana loomulikult hakkasin ma kohe jälle edasi mõtlema, kuid iga kord paistis mõni asi teise nurga alt, kuidagi teistmoodi. Ja lõpuks, seitsmepäevaste mõttetalgute tulemusena, jõudsin ma olukorda, kus tundsin ennast kindlalt, rahulikult, rõõmsalt ja hästi. Ju oligi mul vaja seitset vaba päeva, et töötada põhjalikult ja lõpuni läbi kõik oma häirivad teemad, mis igapäevaste tegemiste vahel olid jäänud pooleli, lahenduseta, muutes mind rahutuks, närviliseks ja ebakindlaks.
Kuna mulle tundus, et mu mõtted on jube lärmakad ja samuti suurema osa ajast vilkus ja sähvis mul silme ees mingi valgus, siis oli see nädal tegelikult nagu mingi disko. Täielikku vaikust ja pimedust kogesin ma üsna vähestel hetkedel.

Kokkuvõtteks võin öelda, et olen tohutult tänulik selle võimaluse eest ning ääretult rahul tagajärgedega, kuid siiski loodan, et mul niipea ei teki vajadust seda ettevõtmist korrata. :)