Lühidalt sellest, kes olin ja kuhu lootsin jõuda

Olen alati olnud oma suguvõsa hall hiireke - pealtnäha korralik, vaikne ja vaoshoitud. Empaatiline, kuid sisimas mässumeelne. Päriselt hakkasin aga elama alles aasta tagasi, kui kolisin üksinda elama. Peale traumaatilist lapsepõlve ja mitmeid purunenud suhteid soovisin alustada täiesti otsast peale, vabanedes kõigest üleliigsest, kuid miski jäi nagu puudu... Ei oskanud enam edasi minna. Süvenesin aina enam iseendasse, kuid ajapikku kaotas see igasuguse mõtte. Kui paljust peab loobuma, et jõuda Päris Endani? Äkki peaks hoopiski vaatama kuskile, kust pole siiamaani osanud otsida? Loobusin juba nii paljudest inimestest ja halbadest harjumustest... nüüd olen valmis loobuma Valgusest, et leida vastuseid.

Kui lugesin Pimeda ruumi rituaalist, tekkis kohene äratundmisrõõm - teadsin, et just seda ma vajan, et teha see sügavam pööre iseendas ja heita lõplikult seljataha oma vanad ebatervislikud eluviisid ja mürgised inimsuhted. Et leida julgus elada vaid iseendale... Leida enese seest see "kingitus", mida tulin just mina sellele maailmale andma.

Viimastel aastatel olen saanud aina teadlikumaks oma ülitundlikkusest. Enne seda pidasin end aga lihtslt nõdrameelseks... Sest tundsin väga palju korraga ning see kõik oli segadusttekitavalt kaootiline. Pimedusse pöördusingi enamjaolt selleks, et leida see piir kust algab Välismaailm ja kus lõppen "Mina". Kas on üldsegi olemas mingisugune "Mina", või olengi pelgalt välismaailmast saabuva info kollektsionäär?

(Loodan, et teks on loetav. Üsna keerukas on kirjutada ajalisi vorme ajatust kogemusest...)Kirjutan oma nädalast kahel erineval, paralleelselt kogetud viisil.

1) Pimedus praktilises võtmes - Tavaline inimene pimedas, kes üritab ellu jääda ja mitte mõistust kaotada:

Esimene reaktsioon on puhas rõõm: Saan rahus puhata, kellelgi pole mind vaja ja minul pole kedagi vaja... jess, lõpuks ometi! Pole telefoni ega lakkamatut infotulva... Pole midagi! Pimedus on mu sõber, kellega lapsikult naerdes ja mängeldes tuttavaks saada. Hirme pole, sest kõik on uus ja huvitav. Tean, et see on turvaline ruum, kus olen kaitstud. Aeg-ajalt tunnen muret, kas söögist ikka jätkub. Teisalt on see huvitav "ellujäämisoskuste" proovilepanek: kuidas jaotada piiratud toidukogused mõistlikult, koostades võimalikult mitmekülgseid toidukordi ning samas jälgida, et kiirelt riknevad toidud saaks õigeaegselt tarbitud. Lõppkokkuvõttes jäi sööki veel ülegi, oleks vabalt võinud veel 4 päeva pimedat nautida.

Loetlen siin tekstis "päevi" ja "öid", et aja kulgemisest oleks mingisugunegi aimdus, kuid tegelikult kaob ajataju pimedas viibides juba peale esimest ööd, nii juhtus vähemalt minuga. Mingil hetkel märkasin küünte kasvamise järgi, et vist on vähemalt 3 päeva möödunud. Sellest ajast peale möödus iga mu päev kahe variandi vahel pendeldades: vabalt võib olla alles kolmas päev, kuid võib olla ka kuues... Päevad nägid tavainimese pilgu läbi üldiselt välja nii: peale pikka und ärkasin, sooritasin igahommikuse võimlemise, aeganõudvad argitoimetused (söömine, wc jne) tehtud, siirdusin taas uinakule. Ärgates sõin uuesti, kui oli isu. Mediteerisin/tegelesin praktikatega ja läksin uuesti magama: vahest väiksele

õhtuoote-uinakule, vahest pikale unele. Alguses magasin tõesti palju, unenäod olid värvilised ja tundeküllased, lõpus aina vähem - unenäod muutusid liialt eredaks ja ei lasknud kohati magadagi. Vahest silitasin seinu, siis roomasin põrandatel... Keerutasin end keset tuba ringi, proovides helide järgi aru saada, mis suunda jääb voodi. Igapäevatoimetused valmistasid palju nalja, kuid üldiselt oli üsna neutraalne olla (võrreldes mu tavaelu emotsionaalse võnkeamplituudiga), eriti alguses. Paaril esimesel päeval esines tugev peavalu, arvatavasti tingitud silmade iseeneslikust pingutamisest. (Keha tajus muutunud keskkonda, tekkis paanika ning "tegin end haigeks", et end põgenema sundida? Füüsiliselt halb hakkas ka päev hiljem, kuid kui sain aru, et tegemist on arvatavasti mu sisemise sabotööriga kes tahab, et ma sellest "kohutavast pimedusest" varem lahkuksin, siis kadusid selle taipamise peale kõik tervisemured kui imeväel.) Sammude arv uksest voodini sai ruttu selgeks, arenes ka taju seina läheduse tunnetamisest. Viimastel päevadel juba haarasin voodi nurgapealt teki järele sest arvasin, et see võib just seal olla ja oligi. Pimedus on põnevaid avastusi täis!

Joogivett kulus rohkem kui sööki. Olen 50 kilo kaaluv naisterahvas ning pimedas olles tarbisin kogu kaasavõetud söögikraamist ära:

4 banaani, 4 mandariini, 2 paprikat, avokaado, värske kurk, karp kirsstomateid, päts leiba, pakk keefirit, juustupulgad, latt suitsuvorsti, pakk kuivatatud pähklite-puuviljade segu, 2 pakki küüslauguleibu (krõbisevad hirmsasti, kuid maitsesid ülihästi), pakk kõrsikuid, pakk kiirnuudleid, pakk kartulipüreed, pakk kiirkaerahelbeputru, 2 tahvlit šokolaadi (mõru+valge). Banaanid ja avokaado maitses imeliselt, nagu ka tee ja must kohv. Viimane tekitas küll liigselt ärevusi, kuid oligi rohkem ainet, mida rahustama õppida!

Tore fakt: Kuivatatud banaaniviilude piisavalt äkiline pooleksmurdmine tekitab valgust! (Kas ka katkistest inimestest paistab rohkem valgust?)

2) Tundliku inimesena pimeduses:

Olen üksinda ruumis, laual põleb endiselt küünal - minu viimane valguse hoidja. Paigutan toidu ja kaasavõetud esemed kergestileitavatesse paikadesse ning otsustan, et lasen tulukesel ilusti lõpuni põleda, samaaegselt uinudes. Äkitselt tunnen, et miski on teisiti. Avan silmad - pimedus on saabunud ning kaasa toonud tohutu värvide möllu... Vaatan ringi ja kõik on ärev, uus ja tundmatu. Kuid silmi sulgedes saan aru, et olen seda varemgi kogenud! "Mitte inimene ei leia pimedust, vaid pimedus leiab inimese..." See on tõsi. Juba pool aastat olin seda öösiti tundnud, veel teadmata Mis see on.

Osa minust on konstantselt paanikas ja tahab siit põgeneda (sisemine enesesabotöör). Teine osa on positiivselt ekstaatiline. Omavahel kohtudes saabub nende osade vahele rahu. Sügavaim rahu, mida olen tundnud. Segamatult segunenud armastuse tunne minu enda sees. Pelgalt mööbli puudutamine on intensiivselt sensuaalne, peaaegu et erutav tegevus. Süübides pimedusse kogen midagi, mis ei mahu sõnadesse. Kõik hirmud ja paanika kahvatuvad SELLE tunnetuse ees. Kutsun seda "tundmatuse tundeks". See pole kaugeltki hirm... Vaid pigem sihtpunkt, või läte (oleneb, kust poolt vaadata...). Kiirelt saab selgeks ammu teada tarkus, mis nüüd läbi KOGEMISE mulle sügavamalt kohale jõudis (Teadmisest

Mõistmiseni on pikk tee) : Hirmud on meie endi poolt välja mõeldud hädavajalikud takistused, mille ületamisel meie Hinge teadmised täiustuvad - Eesmärgiga jõuda lähemale sellele samale Sihtpunktile, milleks on KÕIK JA MITTEMIDAGI - kõige algus ja lõpp... Ehk PIMEDUS. See on kodu, mille me peame unustama, et suuta keskenduda oma valitud rajale ja Hinge elutarkuse kogumisele. Vaid läbi unustuse pääseme sinna tagasi...

Unenäod on siin algusest peale reaalsed ja värvilised. Näen "koledat värvi" unenägusid oma lapsepõlvest ja näen muuhulgas ka päeva-nägusid. Näen punakaspruuni limast koletist endast väljumas ja toanurka pugemas. Kutsun teda tagasi enda juurde, et teda kallistada, mispeale hakkab ta särama ja kahaneb olematuks... Teisi inimesi ma siin olles tõesti ei tunneta - vaid iseennast ja oma südant, kus elavad mu "ema ja isa". Mitte keegi muu. (Ei tahtnud ka oma mõtetega kedagi külla kutsuda, kuid hiljem see siiski juhtus. Aga kui tuldi, siis hoopiski teistmoodi. Tuldi justkui teist kaudu, minu rahu ja turvalisuse tunnet häirimata.)

Tajun oma liblikatiibade kujulisi hiigelsuuri silmi, mis tunnevad ära seinte läheduse... Ma ei näe midagi, kuid tajun ümbritsevat kogu keha pinnaga. Näen vaid liikuvaid, värve muutvaid valguslaike ning varje nendest läbi kõndimas. Jah, ka pimeduses on varjud- vähemalt minu pimeduses. Pidevalt ma voolan kuskile. Mudalaviinid või kosed... Või väriseb mu sees miski, nagu vesi pudelis, mis on pesumasina peale asetatud. Ebareaalsete piltide nägemisega harjusin üsna ruttu - peagi ei häirinud mind isegi laest rippuvad erikujulised fallosed. Jälgisin kõike lihtsalt kõrvalt. Kui ka nägin midagi sellist, mis oleks võinud teoreetiliselt mind hirmutada, siis andsin neile olevustele kohe mingisuguse totaka lisajäseme ja nii ma siis end vabadel hetkedel päevast päeva lõbustasingi.

Kõige kõhedam oligi esimestel päevadel, kui mõtted veel ärevaid argiprobleeme ketrasid. Vibreerisin kuni õppisin end rahustama: pimeduses ei jää sul muud üle! Sõbrunesin ruumiga ja tundsin selle turvalist õrna hoolitsust. Harjusin veevulinaga, mis tuli eikuskilt ning ka ettekujuteldavate kellukestega. Sain aru, et küüslauguleibade kaasa võtmine oli väga vale otsus, kuid kaasasin nende vaikust murdva krõmpsumise hoopiski omaloodud rituaali, andes neile ülesandeks "vanade mõttemustrite purustamise". Pooltühjast veekanistrist sai šamaanitrumm ning kuivkäimlast "Püha Eneseväljendusruum". Kulminatsioon leidis aset umbes 3.-4.-ndal päeval, mil meditatsioonilt reaalsusesse naastes kogesin üüratut energiat ja reaalselt kartsin, et kui ma sealt ruumist kohe välja ei saa, siis suren. Tundsin jõudu, et tormata kõrgele mäkke ja sukelduda sügavaimasse ookeani. Miski pole oluline, mul pole keha, ega tuttavat turvalist ruumi... olen vaid energia, mis vajab meeletult liikumist. Kõik on superintensiivne... Sest olin käinud kuskil... Nägin tühjuse silmi ja sain vastuse oma elupõletavale küsimusele, mispeale taipamise surisev sähvatus läbis kogu mu keha ja tükid hakkasid lõpuks paika loksuma. "Ei suuda enam, saaks siit juba välja ja elama hakata!" -mõtlesin. Hakkamise laine oli niivõrd tugev, et sel ööl ma uinuda ei suutnudki. Selleks on liiga valge... Näen kõike kõrvalt... Oma keha voodis lebamas, 4 mind kummardamas minu kohale ja oli miski suurem ja tumedam. Ja mina, kes ma jälgisin seda kuskilt Kõikjalt. Omamata asukohta või eristatavat vormi. Olin meeletult väsinud ja samaaegselt ka üüratult energiline. Justkui põrgu, samaaegselt totaalne vabadus. Minus tekkis idee, mis vajas rahulikku keskkonda, et kooruda. Ent energiat oli liiga palju! Võtsin selle ja ehitasin sellest julguse. Minu sees ootas miski, mida olin ammu igatsenud, kuid alles nüüd, pimedas lõin endale julguse, et see ka päriselt teoks teha. Ning kohe järgmisel päeval vabanesin ma oma juustest. Ja ma pole end elusees nii imeliselt tundnud!

Kui kellukesed mind välja kutsusid, oli minu arvates alles kuuenda päeva õhtu. Ma üritasin pikalt uinuda, kuid ärevused olid liiga suured. Võimalik, et osa minust siiski teadis, et pole mõtet magama minna, kohe saan välja! Ja saingi. Oli kirjeldamatult ilus täiskuu, säramas vastu värskelt kohevalt lumelt!

Minu jaoks oli see super raske ning samaaegselt ka kõige imelisem kogemus mu elus, ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Keda pimedus kutsub, need leiavad tee. Muuhulgas leidsin endas alasti metslase, elurõõmsa lapse, oma südame ja oma rahupaiga. Taasavastasin iseendaks olemise pühaliku võlu ja siiamaani armun ma iga päev endasse aina uuesti... Leidsin oma Hinge Värvid.

Aitäh, Leesoja!

- Silva

Lisan ka pisikese pimeduseloomingu:

Pimeduseluule või hoopis luuletus?

Pimedus
Sul vahet ta ei tee
On su klaas pooltühi
Või pooltäis
Pimedus vaid ON
Alati
Tühjust täis
Sina oled see
Kes kobamisi klaasi maha lükkab
Kas ka see
Kes seda koristama hakkab?
Mis edasi
Ei tea
Iseenda kätes
On su pea!