Sügav meditatsiooni kogemus, minu jaoks justkui kohtumine nähtamatuga. Paradoksaalsel moel võin öelda, et just selle nähtamatu taustal sai nii mõndagi nähtavaks :). Tunnen, et see "miski", millest seal olles sain teadlikuks, see on mul siiani kaasas. "Miskiks" nimetan seda sellepärast, et kuidas kirjeldada midagi mida pole näha? Saan selle kohta vaid öelda, mida seal ei ole. Ei ole kuju, ei ole värvi, ei ole vormi. On lihtsalt taju, tunnetus täiesti teiselt tasandilt, justkui teatavatsorti "jõud" või millegi "olemasolu", mis kannab iseenesest. Nüüd on muidugi minu ees küsimus, kuidas integreerida seda tunnetust rohkem oma igapäevaellu? Ja et mitte kaotada seda tunnetust, tormates vahetevahel suure hooga oma isiklikesse probleemidesse ja tavaellu...

Võibolla mõistsin seal maa sees esimest korda, ilma et oleksin osanud seda tookord seal veel sõnadessegi panna: ET HIRM ON VALIK. Sõnad tulid hiljem ühe minu õpetaja kaudu. Ilmselt nii see käib, et enne kogemus ja siis integratsioon erinevatel teadvusetasanditel. Sellest olen aru saanud, et see on protsess. Et seda tuleb õppida, kuidas hoida ja avardada oma teadlikkust. Ja vahel on vaja asju lihtsalt korrata ja korrata, kuni sellest saab tervik.

Tänud kindlasti Thulele selle erilise võimaluse, hoituse ja hoole eest! Jään vastuse võlgu küsimusele, et mida seal paremaks teha, sest ma ei tundnud seal millestki puudust, vaid olen palju rikkam pimeduses kogetust. Aitäh!