Ma ei märganud, kuidas ma sellesse pimeduse reaalsusesse sisenesin. Alles siis, kui sellest väljuma hakkasin ja nägin asju kõrvalt, taipasin, mis oli toimunud. Olin pimedusega nii üheks saanud, et olin täiesti unustanud, et päike on olemas. Sellist mõistet nagu päev ei eksisteerinud, oli ainult pimedus ja oli alati olnud. Ja see oli ülimalt normaalne ja tavaline, et kunagi pole midagi muud olemas olnud, kui ainult pimedus. See pimedus oli kuidagi puhas ja nii omane, nii lähedal, nii minuga, nii kõikehõlmav ja nii isiklik. Kõik eksisteeris pimeduses aegade algusest saadik ja selle igapäevasus tundus tagantjärele nii jahmatav. Maa alt väljudes, küsis Thule, et mitmendal päeval mul õunamahl otsa sai. Vastasin, et kolmandal ärkveloleku hetkel, sest päevi mul polnud.

Ma armastan pimedust.