Mina olen pimeduses käinud kaks korda - 7 ja 12 päeva.

Kohe, kui kuulsin sellest võimalusest ühel kursusel Leesojal, tundsin kutset. Kuna VIP assanal ei saanud korralikult mõtteid seisma, siis see tundus kõige ekstreemsem variant mõtetega toimetulekuks ja ennast proovile panna mulle meeldib.

Hirm tuli peale siis, kui Thule oli lahkunud ja küünal põles oma viimast minutit, nagu ikka on hirm tulevikus ja hirmutav oli mõelda, et järgmised 7 päeva ei näe ma midagi. Kui küünal kustus, ei olnud enam hirmu, sest kolisin olevikku ja pimedus oli huvitav. Lahe, ei näegi mitte midagi, kuna väsimus oli peal, läksin magama. Hommikul ärgates oli natuke imelik küll, et ikka on pime ja pole aimugi mis kell on, aga hirmu enam ei olnud. Esimesed kolm päeva võtsin rahulikult, magasin palju, ka lõuna ajal. Lõunased magamised ilmselt ajasid ajataju sassi, nii et välja tulles arvasin, et mul on veel üks päev olla. Kolme päevaga sõin ära suurema osa toidust, siis isu kahanes ja hakkasin pidama arvet, et ikka lõpuni toitu jätkuks. Huvitav on jälgida kõhu tühjenemist. Sööd kõhu täis, istud maha ja hakkad jälgima, 4 tundi jälgimist ja oled kõik faasid ära näinud. Sekundite ja minutitega ei toimu nagu midagi, aga pikemalt jälgides saad vahest aru. Kus maal teed otsuse, et jälle süüa? Alati võid söömist natuke veel edasi lükata ja lõpuks näed, et täitsa nälg kallal ja oleks ju võinud juba tund aega tagasi süüa.

Esimestel päevadel jõin palju vett, aga kuna see jooksis tühjalt läbi, siis lõpetasin selle ära ja piirdusin umbes 0,5 liitriga päevas. Proovisin erinevaid praktikaid, aga erilist tulemust ei olnud, tunnetus ei olnud piisavalt lahti. Kuna aega oli palju, siis mõtlesin mõtteid nii kaugele kui jaksasin ja nägin kui mõttetu on neid mõelda ja analüüsida nii pikalt, mida kaugemale mõtled, seda keerulisemaks läheb ja kallist aega kulub väga palju. Püüdsin mõned vaidlused ka lõpuni vaielda, aga olemine läks nii halvaks ja emotsioon hakkas lausa hulluks ajama, et nägin tõsist vaeva, et piir peale saada. Sain vaidluse mõttetusest aru. Kohe kui laskud vaidlusesse oled kaotaja. Jah vahel tundub, et sulle tehakse ülekohut ja tahaks vaielda, aga see ei too lahendust, ajab ainult võitlema ja see ei ole enam voolamine. Ja maailm ei olegi kunagi õiglane, sest me vaatame kõike oma vaatenurgast ja minu õiglus ei ole sinu oma, millest me siis räägime. Tegelikult lihtsad ja selged asjad, mida raamatutest loetud, aga tarkus tule ikka läbi kogemise, muidu on lihtsalt teadmised, millel kogemuseta ei ole väärtust.

Pimedas kadus mul jõud ära ja tasakaal oli ka kehv. Keeruline on Tiibetlasi tehes keerutada, võttis pea päris ringi käima.

Voodi oli väga mõnus ja tugitool ka, neis sai ikka väga palju tunde veedetud, kui istumine ära väsitas, pugesid voodisse ja vastupidi. Magama läksin siis, kui tunne tuli ja vahest kui tund aega und ei tulnud tulin jälle ülesse ja istusin tugitooli, kuni väsimus uuesti peale tuli. Magasin hästi ja keha oli selle puhkuse eest väga tänulik.

Väljatulek on suur osa kogu kogemusest. Väikeste sammudega taarudes jõudsin metsast välja, oli tõesti uuestisünni tunne. Tähed olid taevas nagu neoonlambid ja kogu loodus hoopis teistsuguse erilise tähendusega. Saunas oli esimene küünla valgus päris pimestav, aga mõnus on vaikselt, kehva koordinatsiooniga ennast pesta. Ajal on hoopis teine tähendus. Hommikune loodus on lihtsalt imeline, muidu ei ole osanud seda märgata. Inimestega suheldes oled teistsugune, sind on puudutanud pimedus, mõned võõrastavad ja paljud ütlevad, et midagi on teistmoodi. Soovitan kindlasti seda kogemust. Ütlete, et aega ei ole. Just sellepärast soovitangi, siis saab aeg teistmoodi tähenduse ja võibolla pimeduses toimub teis muutus, mis viib selleni, et hakkab aega ka rohkem olema. Me ise valime, mis me oma ajaga teeme ja see on väärt ning elumuutev kogemus.

Teise korra kohta ka natuke

Üldiselt oli teada, mida oodata ja selgem siht, mida pimeduses teha. Pimedus toimetab omal viisil, nii et ma väga ei püüdnud ise seda protsessi suunata. Ka olla 7 või 12 päeva ei olegi nii suurt vahet, sest igal juhul pead olema hetkes, et mitte muretseda päevade arvu üle. Esimene kord tundus 7 päeva väga hea, rohkem ei soovitakski ja vähem kui 5 päeva ka mitte, muidu ei jõua midagi kogeda. Mina ootasin 9 päeva, kui aju hakkab TMT-d tootma, aga mulle see päev midagi erilist ei toonud, pettumust ka ei olnud. Siin kirjeldatu on see osa, mis oli nähtav, aga suur osa on nähtamatu ja minuarust peaks igal aastal vähemalt korra pimedas istuma. Saad oma mõtteid korrastada ja sihte seada. Mõttetud mõtted sinna maani läbi mõelda, et aru saada, kui mõttetud need on ja siis ei pea enam neile aega kulutama. Pimeduse puudutus on eriline, seda peab kogema, kõigil on oma kogemus ja see ei pruugi kuidagi kattuda teiste omaga. Kõigil omad teemad ja ülesse tulevad ikka need, mis on parasjagu kõige aktuaalsemad või jäänud lahenduseta. Pimedus õpetab hindama nägemist ja mulle meeldib Thule ütlus, et pimedus on, valgus tuleb ja läheb.

Pimedusest lummatud Vahur