Minu nägemus endast, miks ma läksin

Olen madala enesehinnanguga ning sellest tingituna liiga nõudlik ja perfektsionist iseenda ja oma lähedaste suhtes. Tihti juhtub, et teen mind huvitava valdkonna/asja kohta nii suure eeltöö, et asja endani jõudmise ajaks olen kuidagi „laiali valgunud", letargilises energias ega suudagi asjast endast rõõmu tunda või seda üldse ette võtma hakata.
Kuid ma olen teadlik, jälgin seda mustrit ja muutun ... omas tempos. 

Kuigi ma kinnitan iseendale, et teistele meeldimiseks, nende heakskiidu ja armastuse „väljateenimiseks" ei pea ma olema keegi teine, vaid võin olla mina ise – siis see on üks eriti suur vale. Ma tunnen sageli süümepiina, kui ma ei vasta teiste inimeste ootustele - eriti palju kurbust põhjustab mulle mu suhe minu 9-aastase pojaga, kellega me oleme lähedased aga ometi ... ometi tunnen, et meie vahel on miljon miili. Me ei oska suhelda ja põhjustame vastastikku palju pettumust. Lihtsalt sellepärast, et meil mõlemal on ootused, mida teine ei saa täita. Ega peagi.

Mõtlesin puhkust planeerides, et millal ma üldse iseendale olen aega võtnud ja taipasin, et ega olegi – alati olen sättinud oma tegemisi lapse või mehe soovidest lähtuvalt, käinud puhkamas kohtades, mis mind ennast kuidagi ei kõneta, üritanud pakkuda meelelahutust ja teeselnud kohalolu. Kokkuvõttes on kõigil sellest sitamaitse suus olnud.

Tingimused, mida Pimedus loob

Sealt edasi hakkasin mõtlema, et millised peaksid olema tingimused, mis minu väljapuhkamist ja iseendaga olemist toetaksid ning jõudsin pimeduseni.
Pimeduses jäävad varem või hiljem ära kõik asendustegevused: telefon, teised inimesed, mingeid kohustusi ei ole. Jääd täitsa üksi iseendaga. Enam pole kuhugile sukelduda ega joosta. Ma jätsin kogu kodutöö tegemata, leppisin aja kokku, vinnasin seljakoti selga ja lihtsalt läksin. Ma kardan pimedust, olin valmis selleks, et ilmselt suren hirmust. Mul oli, mida karta. Mingit pikka tseremooniat ei eelnenud - otse bussist läbi metsa. Erik näitas kätte, kus miski on ja koopauks sulgus.

Pimedus. Ootasin. Ootasin, millal veri tarretub hirmust pimeduse ja täieliku haudvaikuse ees. Ja mingit hirmu ei tulnud. Ootasin, millal tuleb hall.

Ja see pimedus on PIMEDUS. Täielik kottpimedus. Tunne on selline, nagu oleksid lihtsalt üks hing või vaim, mis on ihuüksinda tühjas ilmaruumis. Mitte midagi ei ole. Mingi aja pärast jõudis mulle kohale, et terve ruum helendab sinakast valgusest. See valgus tuli päris kindlasti minust enesest, minu peast, laubalt. Ainult, et kui ma käe oma näo ette tõstsin, ei näinud ma mingit siluetti – olin ise selle valguse suhtes nähtamatu, viirastus. Ja see valgus ei lasknud mul uinuda. Olin salamisi lootnud, et saan välja magada, põõnata terve selle nädala, tõusta siis, kui ise tahan. Ja nüüd olin ärkvel. Üksi iseendaga.

Esimesel päeval ma ilmselt sain teha vähemalt ühe harjumuspärasest pikema ööune aga kogu järgneva nädala jooksul ma pakun, et ei maganud rohkem kui 6-7 tundi ööpäevas. Mu ajaarvamine oli ilma teragi valguse ja kellata täiesti täpne, teadsin täpselt, millal on varahommik.
Mu ümber on valged seinad, hallid seinad, suured võlvidega ruumid. Ma istun mingi suure torni äärel ja all on piiritu tühjus. Ma ise olen suur ja kondine. Suur – ma mõtlen – kolme meetri kõrgune. Hiiglane. Ma sirutan sinna tühjusesse käe ja puudutan ... koopa seina muidugi. Meelsasti liiguksin ma käpuli, ma isegi proovisin seda, aga käpuli roomates kaob mul igasugune suunataju. See, kuidas aju suudab luua pilte, millel ei ole meie hetke kehalise reaalsusega mingit pistmist, on aukartust äratav. Liigun mingites suurtes tornides, pühakodades, mis on vee all, suur rai ujub mööda. Ilmub suur hõbedane metallsammas. Ma pööran ennast täielikult selle poole ja see suunab ennast mulle rindu, täidab mind, on nüüd minus. Seinad muutuvad lillaks ja vaarikapunaseks, krobeliseks. Ma liigutan ja venitan seda valgust, mida ma ise loon.

Kiim

Ärkan ja olen pehmelt öeldes kiimas. Oma päris reaalsuses tundsin midagi nii võimsat 25 aastat tagasi. Minu hetkeelus on piiranguid ja põhjuseid, miks ma ei tunne midagi sellist mõne reaalse mehe vastu. Aga praegu ma sooviks lihtsalt, et mingi piisavalt jämeda riistaga pimeduseolend täidaks mind. See on mingi eriti umbisikuline soov, loomalik kiim. Kogu mu keha pakitseb. Mu rinnad plahvatavad kohe. Ma pean oma soovidega olema ettevaatlik, need kipuvad täide minema ... kui ma väga tahan. Ma ei pea mitte midagi tegema, lihtsalt laman ja hingan sügavalt ning see tunne rahuldab mind. On soe ja turvaline.

Ma ei kasuta oma elus oma meelelisust sel moel nagu peaks. Minus on nii palju erootikat ja „räpast mängulisust" aga ma ei tea, kellega seda jagada. Ma ei arva, et ma peaksin ennast niisama mingitele üksikutele isastele pakkuma. See oleks nagu raiskamine. Aga äkki ma peaksin hoopis kirjutama? Siis saaksid sellest osa paljud inimesed, nad tunneksid erutust, iha ja igatsust puudutuse järele. Ma mõtlen sellise puudutuse järele, mis paneb hinge nutma. Tunneksid minu loodus ära iseenda hirmud ja piirid. Loobuksid keskpärasusest, õpiksid igatsema ja unistama, tahtma. See saaks olema raske – rõvedalt aus, intiimne, inimese olemusse tungiv, raputav, piinlik.

Kontrolli loovutamine ja hügieen

Mul on peaaegu lõbus. Kogu see mõte kontrolli käestandmisest meeldib mulle väga. Ma ju ei tea reaalselt mitmes päev on, tean ainult, et märguandeks on kellukesehelin metsas. Lihtsalt olen ja teen mis tahan. Ma pole ennast õieti pesnud ka – tõenäoliselt on mind siit võimalik lõhna järgi üles leida. Kogu mu ürgne loomus ja rõõm saavad olla kohal ja seda mitte läbi haisu, vaid läbi tunde, mis mul on. Mina olen tunne, mitte hügieen. Kogu see pesemisevärk on ka üle tähtsustatud. Paari peotäie veega saab ennast väga edukalt strateegiliselt puhtaks. Suuhügieeni nippe ... kui olete hambaharja ja pasta maha jätnud ja peate 7 päeva hakkama saama, siis käib kustutuskumm pliiatsi otsast kah. Ja nätsu ning näpuga saab hambaid nühkida.

Kes on vaenlane

Kui ma enne siia koopasse laskumist mõtlesin, et ainus, keda pean tõsiselt kartma, ainus vaenlane endale olen mina ise, siis pimeduse valguses hakkan mõistma Thule mõtet – ise me endale haiget teha ei saa, ilmaruum on see, mis põhjustab valu ja kannatusi. (See oli midagi umbes sellist. Pean tunnistama, et miskipärast on see ka ainus, mis mulle Thule kirjutistest meelde on jäänud ja enne pimedust ma vaidlesin sellele pigem vastu). See igapäevane võitlus, et jääda voolus iseendaks, mitte minna kaasa, mitte kaotada eripära, see räsib. Kas üksikisiku protest üldsuse vastu on piisav? Kuidas protesteerida nii, et seda mõistetaks? Kuidas kaitsta iseennast ja oma last? Lähedasi? Kas üldse peab kaitsma? Kuidas olla nii, et üldse saavad olla lähedased? Miks mul on kogu aeg nii palju sellist, millele ma pean vastu olema? Kas viga on minus?

Pimedus on rahustav. Pimedus on turvaline. Öö saabub siis, kui uni tuleb. Lihtne. Võin silmad sulgeda aga see valgus on ikka siin - valge, sinine, roheline, lilla, punane. Need on suurte seinade ja kujunditena, tulukestena, kolmnurkadena, ringidena, moodustades käike ja koopaid, võlve, lihtsalt pikki sirgeid seinu. Mu ase liigub koos selle valgusega. Kord olen taevasse tõstetud, siis jälle madalal, seintest piiratud. Vahel on see täiesti kaldu, olen kuristiku äärel oma kaldus asemega ega karda sugugi allaveeremist. Paar korda olen tundnud, et olen justkui üks suur juurestik (või pigem juhtmed, sest see on mulle tundmatu materjal) – laotun kordades suuremana üle hiiglasliku ruumi ja ammutan sealt midagi. Ma ei ole veel valmis

Ühel päeval tundus mulle, et metsas heliseb kelluke. Ma sain aru, et vara veel, 7 päeva ei saa olla läbi. Kogu mu olemus tundis pöörast hirmu, et pean siit välja minema enne, kui ma valmis olen. Ma ei ole valmis välja tulema. Ma ei taha välja tulla. Ma ei ole valmis välja tulema. See on nagu hirm abordi ees, hirm sünnitusse sekkumise ees – tahan ise tulla, ärge tulge oma peenete vidinate ja kellukestega! Ma ei ole valmis.

Väikesed tahtmised

Tahaks punast veini, tahaks juustu, küpsiseid, rohelisi oliive. Tahaks espressot. Ja tooge see espresso mulle enne neid teisi asju. Tänan. Haaa haaa haaa. Mida see küll minu kohta ütleb? Taandareng? Või lihtsalt kohatu, lollakas huumor. Tahaks midagi head. Tahaks aknast välja vaadata. Magada ka ei saa. Ja kõik see kehaline tegevus – ogamatt, TRE, mediteerimine, venitamine – tundub nii energiakulukas. Kui ennast siin füüsiliselt ei väsita, siis ei lasta ka uinuda.

Kehas elamine

Imelik värk see kehas elamine. Äkki tuli mul tohutu soov olla KOHAL. Kehas ja maandatud, mitte hõljuda oma väljamõeldud maailmas. Ma ei pea mitte midagi tegema, et ennast „minema tõmmata". See käib mul liiga lihtsalt. Võiksin uidata, aga mul pole selleks mingit soovi – vist liiga palju oma elust olen „minema tõmmanud" seisus mööda saatnud. Nii oluline on olla kohal. Või ma petan ennast praegu. Ma vist kardan, sest osad mu kogemused on olnud sellised, kus ma vajan kedagi kõrvale. Ma ei tea, kas ma oma maaalusest tunneliterägastikust ja mädanemisest, täielikust lagunemisest ning põrmustumisest oleks ilma Kerdi abita välja tulnud. Ma ei tahaks siin millegi sellisega silmitsi seista.

Sisekujundajad

See, kui vilkalt siin sisekujundajad tegutsevad, väärib imetlust. Iga kord, kui püüan ära arvata, kus miski hädavajalik asub, on see juba teise seina paigutatud. 5x6 lühikest sammu ja ikka on siin võimalus ära eksida. Vahepeal muutub see koobas öiseks kosmiliseks heinamaaks, siis saan soojal maapinnal lamades tundmatut taevast vaadata. Ümberringi kasvab kummist, või ma-ei-tea-millest, vili (kui seda nii võib nimetada), kerge tuuleõhk toob värskust ja lillas taevas säravad kaks kuud. Õigemini on see heinamaa mingi malahhiidist lagendik, mida ääristab see ei-tea-mis.

Kui usud, siis on

Mulle meeldib see Castaneda mõte vareseks moondumisest ja lendamisest. Ka Põrgupõhja Jürkal oli vist mingi selline lause, et „Kui usud, siis on"? Ma lapsena mäletan korduvalt ja korduvalt, kuidas ma mööda tuba ringi lendasin, samal ajal, kui mu keha voodis lamas. Siis tundus see nii loomulik, miks ma siis nüüd pelgan, kui see juhtub? Nüüd olen ma märksa suurejoonelisemateks rännakuteks võimeline, miks ma siis iga kord ikka hirmu tunnen? Ja mõelda nüüd meie lapsikutele hirmudele ja alaväärsusele - ''Kui usud, siis on".

Ma olen Täiuslik. Ma olen Suur Looja. Tõestust? Ma ei pea midagi tõestama. Kui ma lihtsalt niisama, isegi midagi mõtlemata, saan rännata murdosa sekundi jooksul teise galaktikasse, siis mida ma suudan luua, võttes appi TAOTLUSE?

Toit

Minu suurim õppetund elus üldse on see, kuidas iseendale aega võtta. Ja ajal on siin hoopis teine kulg. Ma ju tean küll, kuidas valel ajal , vales kohas, kiirustades või vales meeleolus söödud toit mõjub nagu mürgitamine – teeb pahuraks, letargiliseks, piinlevaks. Kogu mu nädalamenüü koosneb pätsist teraleivast, 350 grammist metsapähklitest, 300 grammist tumedast kirsishokolaadist ja 6-st Knorri pakisupist. Tee ja supi jätsin peale esimesi päevi kõrvale – ma ei suutnud taluda, kuidas veekann mu vaikust rebestas – see oli nagu saatana metroo ja mina lamasin rööbastel, oodates, millal rong mind lömastades läbi kihutab. Pealegi ... maitsemeel on nii terav ja piparmünt ei sobi siin kohe mitte, ajab iiveldama. Leib ei ole kunagi nii hästi maitsenud ega kõhtu täitnud, kui siin. Toidu rahulik läbimälumine tundub iseenesest mõistetav. Maitse on teine. Lõhn ka. Niiske koopaõhk mõjub pähklitele hästi – teeb need lihtsalt täiuslikuks.

Ma kuulen juba, kuidas ämblik seedib siin neid õnnetuid, kes ta võrkudest eemale ei oska hoida, ma ei saa endale vee keemise heli lubada. Vares lendas hirmsa kisaga. Ma kuulsin heli. Tõtt-öelda paar päeva tagasi ma kuulsin ka mingit kõminat, millele järgnes koera haukumine ... Kõik maailma hirmud
Ja siis tuli Öö. Kõik maailma hirmud.

Vaheuks kääksus. Keegi tegi või lükkas selle irvakile. Tükk vaikust ja siis koperdas keegi mu pliiatsiteritajale otsa. Vaikus. Ma tundsin, et keegi on veel. Mõte töötas palavikuliselt – see ei saanud olla hiir, sest hiired on rumalad ja lähevad joonelt sinna, kus on toit – leib ja pähklid. Seda aga toit ei näinud huvitavat. Madu? On ju sügis ja maod otsivad sooja, kohta, kus talveunne jääda. Ma istusin, täiesti kangestununa. Üritasin püüda iga vähimatki heli ja samal ajal seda ignoreerides uinuda. Vastuoluline. Siis kuulsin põntsatust kraanikausis. Näib, et sellele meeldib vesi ... Ja siis ma taipasin, et olen istunud sel moel palju öid – täielikult tardununa, oodates, et keegi paneb tule põlema.
Äkki nägin täiesti selgelt, et olen nii umbes 4-aastane ja istun oma tollases kodus vanemate voodis ja ootan, et oleks mingigi märk valgusest. Mu silmad on pimedusele pärani lahti ja ma olen hirmust poolsurnud. Kedagi ei tule. Ja nii ööst öösse. Kahjuks on see ilmselt minu lapsepõlv. Sest mu ema käis kolmes vahetuses tööl ja mu isa oli merel. Mul ei olnud hoidjat, meil ei olnud kedagi, kes minuga oleks olnud, kui ema oli tööl. Mind tassiti mööda arste, ma olin kuid haiglas ja mu diagnoosiks oli „südame reuma''. Ema toppis mulle lusikaga hapukoort suhu ja kõik uskusid, et ma ei ole elujõuline. Keegi ei saanud aru, et ma olen lihtsalt hirmust poolsurnud. Ma panin küünla põlema. Ma olen nüüd suur tüdruk ja kaitsen ennast ise. Ma valgustasin läbi iga koopasopi, kõik pinnad ja orvad, kraanikausi augu, tualeti saepuruämbri, tuulutusavad. Kõik kohad.
Ja puhusin siis küünla ära. Keegi oleks nagu elusast peast mu silmamune nülginud. Valgus – kohutav. Valus. Aga ma olin rahul – see oli nagu vastutuse võtmine ja ohvrirollist väljumine. Ma olen suur – keegi ei sunni mind hirmu tundma, kui mul on hirm siis ma tegutsen.

Ja siis ma uinusin. Magasin vist ainult paar tundi ja ärkasin läbimärjana. Kui keegi tahab teada, kuidas lõhnab väljahigistatud hirm, siis see lõhn on ilmselt ka peale pesu mu riietel küljes. Jäin uuesti magama ja nägin unes ebareaalset maailma, kus vapsiku peaga hiidliblikad vallutasid maailma. Maailma, kus ma ei suutnud end ümbritsevaid inimesi vaklade sisse uppumisest päästa, ning lõpuks ka ise lämbusin vajuva liiva alla.

Ärkasin. Äkki tundub mulle, nagu ma kuuleksin maapeal toimuvat – nagu keegi oleks lõpetanud hiire elu – vigin ja rabelemine. Kahtlane on see, et enne helide kuulmist toimuks mu ajus nagu mingi häälestamine, nii et ma ei ole sugugi kindel, et see ei ole mu enda loodud heli. Sarnane tõmbab sarnast ... kas see on lihtsalt minu hirm, mis paneb koopa sel moel elama? Kui ma suudan luua valgust, siis suudan ilmselt luua ka heli. Igatahes eelneb sellele helile mühin või vere liikumine peas. Ma lootsin pimedusse tulles, et ma kogen absoluutset vaikust, kuid tegelikkuses kuulen lakkamatult mingit elektri sirina sarnast heli. Saan aru, et see on vist mu enda vereringe või aju, mis seda tekitab.
Samas loob see sellise tunde, nagu ma oleksin mingi „liini" otsas. See tunne aga tõstatab esile vastiku küsimuse: ''Kas ma kuulun selle „liini" otsas olles mingisse süsteemi, võrku või maatriksisse? Kas mul üldse on vaba tahe? Või on mu elu üks kuradima mäng mida juhib või jälgib see „miski"?''

Helid, mis kuskilt ülevalt, maapinnalt tulevad, muutuvad aina veidramaks - nagu luik oleks karjudes ja kaeveldes puude vahel lennanud ning hiljem oleks nagu keegi lühidalt ulunud. Aga ka see võib olla mu oma looming – Luigeneitsi ja kahe hundi toitmine. Hääl peas reageerib hirmule kõrvade tagant algava mühinana, koopast käib läbi nagu puhang, järgnevad erinevad naksatused ja krõpsatused. Kas tõesti minu hirm on see, mis liigutab siin asju? Üks osa minust irvitab selle hirmu peale: ''Ah või teie olete hirmsad, kes te siin pimedas nahistate ja luurate, krabistate ja asjadele otsa roomate ... Mina olen ka! Hirmus!'' Ja siis tuli kellukesehelin metsast. Paras oleks olnud veel vähemalt 3-4 päeva kauem olla. Pakkisin käsikaudu oma asjad ja vantsisin läbi kottpimeda metsa talu poole. Mitmel korral nägin, kuidas mu saatja läks korraga kahes suunas. Oli öö. Kell oli pool üks.

Hommikul

Varahommikul saunast toa peale minnes sattusin nõiaringi – kell oli pool kuus ja oli haruldaselt pime. Tuiasin hoonete vahel ja sain aru, et kuidas ka ei püüaks, käin ringiratast. Äkki tundsin, et keegi on täiesti hääletult mu kõrval. Suur must koer, tokerdanud karvaga. Palusin, et ta juhataks mind vähemalt tagasi sauna. Ja ta juhatas. Poole tunni pärast, kui hakkas koitma, leidsin toapealse ja pugesin voodisse. Hea ja turvaline oli olla – kõik naksus, kääksus, aknalaual põristas täiesti müstilise heliga putukas, kuhu suunda ka ei vaadanud, igal pool olid kas ägedad ja müstilised kaltsuvaibad või siis pealuud. Pimedusest võtsin kaasa uued värvid, 3-D nägemise, igatsuse. Mingi imeliku neutraalse kõrvaltvaatamise. Ka Pelgupaiga. Ma sulen tihti keset päeva silmad ja olen pimeduses. Koopas. Ma tunnen selle lõhna, seda „miskit", mida võib tinglikult nimetada maa südametukseteks.

Midagi ei ole enam endine

Ma mõistan, et teiste jaoks on see segadust tekitav, võõras ja seega ebamugav. Minu jaoks oli see vajalik. Ma olen palju teadlikum, mu soovid ja unistused on palju selgemad. Ma lähen tagasi. Kindlasti. Ja olen pikemalt kui seitse päeva. See on parim sisekamuse viis, see on parim viis iseennast tundma õppida, see on parim viis iseendaga sõbraks saada.