Pimedasse ruumi minemise soov oli mul juba paar aastat enne kui selle sammu ära tegin. Olen alati tundnud, et vajan aega üksinda olemiseks ja enesesse süüvimiseks, aga samas ei ole ma seda mingil pühjusel kunagi oma ellu lubanud ja teadvustasin, et ma pole päevagi oma elust siiani üksi olnud. Soovisin vaadata, mis on tegelikult see, miks ma üksiolemise privileegi endale siiani lubanud polnud ja tundsin selles olevat suurt võimalust enda jaoks.
Tundsin alguses suhteliselt suurt ebamugavust ning rahutust kui Thule oli lahkunud ja küünla kustutasin. Olin samas üsna väsinud ja magasin umbes esimesed kaks öö-päeva üsna palju. Voodi oli hästi mugav ja ka põrandal oli hea soe olla. Mediteerisin, võimlesin (tegin quigongi, shindod ja viite tiibetlast – tegelikult nelja, sest ühe viiest harjutusest unustasin enne pimedat ruumi ära :) ja tegin endale ise pikemaid ja lühemaid hingamisseansse, fantaseerisin ja unistasin ning olin endale kogu pimeda aja vältel juskui terapeudiks. Praktiseerisin peaaegu et kõike, mida olin paljude eelnevate aastate jooksul õppinud ja avastasin, et suudan täiesti spontaanselt läbi viia imelisi juhendatud meditatsioone.
Esimesel paaril ööpäeval oli minu olemine tavaeluga hästi sarnane, mõtlesin palju mõtteid, analüüsisin, tegin plaane ja üritasin sisustada aega asjalikult. Tegin Thule poolt soovitatud praktikaid ja harjutusi ja mõtlesin, et kõik läheb ju väga lihtsalt ja libedalt. Olin pimedas päevade ajal – puhastusin seal tõeliselt, nagu indiaaninaised vanasti. Minu sealse ajaarvestuse kohaselt kolmandal ööl tekkisid mul aga halvad unenäod ja mind tabas painajalik tunne, tundsin justkui mingi koletu ürgne metalne kurjus oleks minu ümber ja minu poole hiilinud. Kartsin minna vetsu, tundus, et seal on justkui veel pimedam kui toas. Siis tulid mulle meelde Thule harjutused ja hingasin sisse teadmist „ma olen armastus“. Tegu oli väga transformeeriva seansiga, tundsin, et armastusel on tohutu jõud ja kurjus taandus, oli tunne et näen selle taandumist füüsiliselt oma silmaga. Kui seansi järel vetsu läksin, siis nägin koridoris, mida olin eelnevalt peljanud (hoidsin alguses vaheust kinni) hoopis ingleid – vaskset või kuldset tooni inglit, kes tutvustas mulle minu kaitseinglina ja väikseid lõbusaid inglikesi kõikjal. Oli tunne, et kõikjal on valgus, kuigi ma ruumis objekte ei näinud.
Öösel nägin siiski veel üht halba und ja tundsin tohutut kurbust. Nutsin pikalt nii umbes 1,5 ööpäeva ja pea valutas ning süda oli paha. Siis kurbus taandus ja kogesin tohutut viha. Mõtlesin kurje plaane, kuidas ma pimedast välja tulen ja ennast tohutult kehtestama hakkan ja peres uued nn mängureeglid paika panen. Inglid olid minuga ja lohutasid ning rääkisin nendega. Palvetasin ja tundsin, et energia hakkab tasapisi tõusma. Sain oma inglilt juhtnööre, kuidas oma elus kurbust põhjustanud olukordi armastavalt mitte "käsi väänates" lahendada. Sain ka soovitusi tööks oma unenägudega – me ei ole oma unenägude ohvrid, saame nö tellida omale unenägusid ja näha unenägudes lahendusi oma probleemidele. Küsisin õhtul enne magamaminekut und, mis näitab mulle minu potensiaali naisena siin elus ja nägin imelist unenägu, kus olin oma tööga rahulolev edukas terapeut ning kunstnik ja väeka mehe poolt armastatud naine, kes elas õndsuses ja külluses. Pärast seda ma enam painajaid unes ei näinud ja kurbus ning viha taandusid. Tundsin, kuidas öö energia on erinev päeva omast – öö võnkus aeglaselt ja rahulikult, päev sirises ja sillerdas.
Mingil põhjusel tabas mind lõpupäeval peavalu ja kerge iiveldus - ootasin Erikut, kes pidi mulle 7. päeva õhtul järgi tulema. Olin arvanud, et tean kogu aeg kellaaega ja päeva. Küsisin sellele kinnitust ka inglilt ja ingel vastas, aga puiklevalt, sest arvas, et mul pole seda vaja teada. Kui Erik oodatud ajal ei tulnud, tundsin pettumust. Kuid sain ootamise ajal teadmise, et peakin kirjutama raamatu, mis on lihtne psühholoogilise eneseabi raamat lastele ja noortele. Sain palju vihjeid ja ideid ka raamatu sisu kohta. Panin saadud vihjed kobamisi kirja (paarile lehele olin kirjutanud topelt teksti) ja jäin lõpuks magama ning siis Erik tuligi ja sain kinnitust, et olin teadnud siiski aega ja päevi, sest Erik tuli hoopis öösel, mitte õhtul. Kui ta oleks tulnud õhtul oodatud ajal, poleks ma raamatu kohta teadmist saanud.
Tunnistan, et mul on argielus kerge söömisprobleem ja olin mures, et hakkan pimedas ruumis aega söömisega täitma – kipun nn tavaelus sööma ärevuse või kurbuse perioodidel liiga palju ja endale söögiga liiga tegema. Üllatuslik oli aga see, et pimedas ruumis oli mul söögiisu hästi väike ja ma sõin vaid kaks korda ööpäevas ning kogused olid väiksed. Mul ei olnudki vaja oma söömist piirata. Tundsin ennast pimedas ilusana-olevat :)
Tulin pimedast välja kui õunapuud ja sirelid õitsesid ja olin täiesti lummatud kogu meid ümbritsevast ilust. Umbes nädala vältel olin mingis omas „mullis“ ja kohati oli mul erinevates eluolukordades tunne, et ma ei kuulu siia. Sain aru, et mul ei ole vaimseks arenguks vaja õppida mingeid keerukaid meetodeid vaid kõik on minu sees ja meie teadvuses juba olemas, on vaid vaja otsustada tõelisusele avaneda ja meid piiravad illusioonid kõrvale panna. Nägin kui palju me inimesed (sh ma ise) oleme tegelikult illusiooni lummuses ja võtame nii tõsiselt ja tõesena asju, mis on tegelikult meie endi meele konstruktsioon. Kogesin, milline võib olla meie tõeline vägi ja suurus kui oleme tõeliselt armastuses ühendatud. Pimeda ruumi kogemusest on nüüd kuu möödas, aga mingi seesmine rahu ja teadmine on ikka veel minuga ja saan sellele kogemusele keerukamates olukordades toetuda ning suudan ennast endisest kergemini enda tegeliku olemuse ja Allikaga joondada ning olulist ebaolulisest eristada.